Kairu pajatab…

Meil läks pühapäeval kell 1 päeval elekter ära, sellega kadus ka vesi. Tagasi tuli kolmapäeva õhtul kell 9. Elu 2 kuuse lapsega nii mitu aega pimedas ja veeta, oli päris ekstreemne katsumus. Lisaks oli meil meeletu lumeuputus. Pidime esmaspäeval kindlasti linnas käima, sest tööasjades oli paanika, selle nimel läksid Priit koos oma isaga lund kaevama hommikul kell 6 ja nad tegid seda pisut üle kolme tunni. Siis saime auto liikuma. Teeoludest ma üldse ei räägigi, mis sel hommikul meid ees ootas. Lapsuke ei saanud üldse aru, miks on koguaeg pime, mistõttu kippus uni sassi minema. Ja lõpuks hakkas endal ka juba masendus peale tulema, kui pesta ei saa, koguaeg on pime, Eesti Energia info telefonis ajab iga klienditeenindaja ise juttu (teie viga pole registreeritudki, teie viga on registeeritud ja te saate elektri tagasi x ajal, jne), süüa saab vaid neid toite, mida ei saa soojaks teha ja kogu sügavkülmiku sisu läks halvaks ning tööasjad kuhjuvad ja süümekad kasvavad. Kui eile poleks elekter tagasi tulnud, oleks vist pereliikmed juba hakanud suurest depressioonist omavahel kaklema.

Asja hea külg - nii perekondlikke õhtuid, kus telekas, ajalehed ja arvuti meie õhtuid ei sisusta, pole ammu olnud. Muudkui jutusta omavahel ja imetle last.

Ma mõtlesin siia kirjutama tulla, kuna laps magab juba, aga nüüd ta ärkas üles ja ma tulen mõni teine aeg. Ta küll ei sega mind, aga ta vaatab mulle oma suurte silmakestega otsa, et mu mõtted lähevad kõik tema juurde ja ma ei mäleta, mis ma öelda tahtsin Lähen hoopis maiustan jõhvikarulle martsipaniga, mis me Priiduga koostöös valmis meisterdasime. Soovitan proovida! Ma tegin ükspäev ka täidetud cannelonisid (ma ei tea, kuidas õige kirjapilt on) ja halvaatorti. Sellest võin ka pikemalt mõni päev rääkida.

Uskumatu tegelikult kui asjalik võib olla laps, kes on 1 kuune ja 3 nädalane sellega võrreldes, milline ta oli esimesel elu kuul. Nii asjalik, et lausa lust.

Uskumatu, et ta ongi juba ühe kuune. Teiste lastega võrreldes, kes meil siin sündinud on ja temast pisut vanemad on, on ta veel muidugi päris titt ja üsna hädine, aga meie jaoks on ta meeletu arengu läbi teinud. Ta on juba nii asjalik! Ta vaatab, kuulab, naeratab, magab öösel hästi. Muidugi ka nutab ja vahel nii südamest, et ma ei saa kuidagi aru, mis teda piinab ja siis läheb endalgi silm märjaks. Aga kui ta seejärel oma sügavate silmadega silma meile vaatab ja nutt unustatud on, ununeb meilgi see südantlõhestav pisaratevool. Argh, ta on nii armas, et midagi hullu.

Keskuses on ta juba käinud meiega paar korda nii, et olen saanud mõned tunnid tööd teha. Tema magab hällis sel ajal, suuremat möllu ei tee. Üleüldse harjutame temaga ringi seiklemist, käisime Martini sünnipäeval, Kristjani sünnipäeval, sugulase sünnipäeval, homme läheme ühele leeritamisele. Siiani on ta end külas üsna kenasti üleval pidanud. Kombed on head, kodus näitab oma hääleulatust, külas mitte.

Tahtsin, et saaksin jääda oma tööasjadega ka tegelema ja kõik suhtusid skeptiliselt sellesse, et kuidas ma vastsündinu kõrvalt jaksan. Kuna ta öösel laseb magada, siis ma päeval väsinud ei ole ja sel ajal, kui ta päeval magab või omaette tihaseid vaatab, saan ma kiirete asjadega ühele poole. Aeganõudvamad asjad jätan ajale, mil Priit kodus on. Ja kenasti olen hakkama saanud.

Midagi ei olegi nagu teisiti, selline tunne, et see pätu on meie juures koguaeg elanud. Üldse ei tunne seda tunnet, mida ma arvasin tulevat, et oi kuidas mu elu hakkab muutuma. Muud nagu ei olegi, kui et ei saa nii tihti liikuma, elaksin ma linnas, siis ma tuuseldaks temaga ilmselt rohkem külas ja igalpool. Siin aga teeme pikki jalutuskäike, kaks tundi matkan ringi õues, mis on endale ka väga kosutav ja lõõgastav. Muidu istuks toas ja teeks tööd. Ma ei tunne, et ta piirab meid, ikka plaanime oma suvist inglismaa reisi, nüüd siis lihtsalt kolmekesi. Kõike teeme koos kolmekesi, nii ringi kolamisi kui ka nutu lohutamist. Soovitan soojalt

Väikese hilinemisega ning mitte just kõige kergemalt, saabus 10 päeva tagasi meie juurde meie väike Elumuutja. Elumuutja, kes võitis meie südame hetkega.

Elumuutja, kes on pisut tõreda olekuga, kellel on väga sügav ja puuriv pilk ning kes väga mõtlikult jälgib enda ümber toimuvat, kuid see tõsine olek teebki tast selle armsa lapsukese.

Elumuutja, kes ei salli helisevaid mänguasju, vaid pigem kuulab ema, kes laulab talle “Sangar seiklusfilmist” laulu, kui teda magama paneb. Või jälgib isaga koos ahju ees pikalt ja pingsalt elusat tuld või akna taga linnumajas toimetavaid tihaseid ja rähni.

Elumuutja, kes ei või kannatada riiete vahetamist ning vannis käimist, küll aga voolava vee all tagumiku pestes oleks justkui transis ja sinna ta vaid jääkski.

Elumuutja, kes ei taha öösel kella 2-4 paiku magada ja ilmselt seda gaaside tõttu.

Elumuutja, kes on maailma armas siis, kui talle lusikaga gaasirohtu suhu sokutada, sest see lõhna järgi on justkui kooreliks ja siis vanemad kujutavadki ette, kuidas väike Elumuutja saab lusikalt liksi ning ta nägu on rohkem kui hämmingut täis.

Elumuutja, kes armastab autosõitu ja vankrisõitu.

Elumuutja, kes on teinud päevad natuke pikemaks ja oleku pisut väsinumaks, aga ilma kelleta enam ei kujuta elu ettegi.

Eile juhtus nii: Meil on veranda põhimõtteliselt valmis eks, no, et katus ja seinad ja uks ja aknad, aga hetkel hoiame välisust lahti. Ja mina kuulen ühel hetkel verandast päris suurt kobinat. Mõtlesin, et linnud, sest tihased lendasid eile terve päeva sisse-välja. Lähen löön toaukse lahti ja vaatan tõtt ei kellegi muu kui kolme lambaga. Meil ei ole lambaid. Aga naaber, kes elab meist paarisaja meetri kaugusel, peab kolme lammast, kes vabalt ringi jalutavad. Tavaliselt teisel pool meist, aga seekord tulid nad ilmselt meiega tutvust tegema. Igaljuhul, kas minu nägu või suur kõht või miski kolmas asi, ehmatas neid meeletult, et nad üksteise otsa komistades tagurpidi verandast ja õuest jooksu panid alla jõe poole. Mina ehmusin ilmselgelt vähem kui nemad, aga ega minu hämming sellegipoolest väiksem polnud.

Aia taga karjuvad kährikud, maja taga silkavad kitsed ja jänkud ja verandas hängivad lambad. Mida oskad veel tahta..?

Ega tegelikult ei ole nii, et mul ei ole üldse aega kirjutada siia või mul pole midagi kirjutada. Ma lihtsalt ei suuda välja mõelda isegi mitte enda jaoks mitte ühtegi põhjust, miks ma siis ei kirjuta siia midagi.

Tegelikult on mul igapäeva elu hoopis teistsugune kui varem. Ma pole sellist elu elanudki, kui aus olla. Ma olen alati tööl ja koolis käinud, linnas elanud, ringi toimetanud, külas käinud ja külalisi võõrustanud, Priiduga õhtuid kohvikus veetnud või kinos/teatris/kontserdil kolanud. Nüüd on mu päev selline (välja arvatud need päevad, kui end tööle sean), et hommikul tõusen üles, teen Priidule hommikusöögi, söön ise ka koos temaga, saadan ta tööle ja siis terve päeva teen ma ei tea mida. Vahel olen toimekas ja toimetan. Vahel olen lihtsalt arvutis või loen raamatut (mul oli jälle üks edukas raamatupoe külastus). Harjumatu on kohati olla päev läbi üksi ja vaid endale süüa teha ja siis umbes kella neljast hakata ootama, millal Priit kodu poole sõitma hakkab. Ja see on ka harjumatu, et nüüd ma teen poest vajaminevate kaupade kohta nimekirja, mille annan Priidule kaasa. Enne olin ise see aktiivne, kes teadis täpselt, mida ja kust vaja on. Loomulikult on kõige harjumatum see, et ma ei lähe igal hommikul tööle. Kõik on teistmoodi.

Nii kaugele ikka jõudsin, et hakkasin fotosid sorteerima, aga sellega ma lõpuni ei jõunud, osad fotod on Priidu arvutis ja sinna ma veel askeldama pole läinud. Heegeldama hakkasin ka, aga titasuss nägi välja nagu õnnetu paat, mille lõpptulemusena ma arutasin üles. Siis õmblesin valmis hoopis voodikaruselli. No, et elevant, part, lammas ja hobune ripuvad voodi kohal ja peaksid lapses huvi äratama. Peaksid ses mõttes, et minu õmmeldud loomad nüüd kõige atraktiivsemad välja ei näe ja ammugi ei tule neist muusikat. Aga minu jaoks on see suur saavutus, sest käsitööd tegin ma tõesti viimati põhikooli käsitöötunnis. Ja ma ei olnud klassi andekaim just. Mõte on ju see, mis loeb. Ema enda tehtud asjad lapsele.

Imelik on selle teistmoodi elu juures see asi, et vaid loetud päevade pärast muutub kõik kardinaalselt taaskord. Need on need mõned hetked, mis on jäänud, mida ma saan üksi veeta päeval kodus, kui Priit on tööl. Või need on need mõned hetked, mis meil Priiduga on jäänud kahekesi veeta, enne kui tema meie juurde tuleb ja tema ümber kõik keerlema hakkab. Ma ei saa midagi salata, aga eks ma olen ikka pisut pelgama ka hakanud. Et kas me saame hakkama - nii temaga kui omavahel. Seda, mis haiglas toimub, ma ei kardagi, ei oskagi midagi karta. Nagunii on põrguvalu ja paratamatus. Aga seda, mis kodus toimuma hakkab, kardan küll.

Ei usukski, et vaid loetud päevad on jäänud. Tunnen end küll veel väga kepsakana Ka kõige parema tahtmise juures ei saa ma kurta, et mul on füüsiliselt raske olla. Vahel jah väsib selg ära või ei jaksa pikka maad kiiresti kõndida, aga tegelikult on väga hea olla võrreldes algusaegadega, mil oksendasin 30 korda päevas oma sisikonna välja. Siis oli ikka pisarsilmas vahel suurest kurnatusest.

Kõik on uskumatult teisiti. Ja ma ei jõua ära oodatama meie kohtumist, et kõik muutuks taaskord veelkord teistsugusemaks.

Täna käisin Marja ja tema pojaga Kolgas jalutamas. Mulle tundus, et viimasest jalutuskäigust nendel radadel on küll möödas 5-6 aastat ja kohati tabas nostalgia mind. Kõik on nii endine. Inimesed on samad, kes vastu tulid ja siiralt naeratasid. Koolitee on sama, ainult et suured viljapõllud on tekkinud kahele poole, mida enne nagu ei olnud ja mõned aiamaad on, mis varem olid ilusad ja hoolitsetud, on võsaks kasvanud. Marja trepikoda, kus ma olen veetnud ikka väga suure osa oma elust jutustades, kui õues on juba pime või lihtsalt ei taha veel koju minna, oli samasugune. Laupäeva pärastlõunal ringi kimav seltskond, kes eelmise õhtu peost üritavad toibuda ja järgmiseks ettevalmistusi teevad, oli ka sama, lisandunud on vaid mõned nooremad näod ja autod on uhkemaks läinud, nooremana ma ei mäleta, et nii uhkete bemmidega mööda sõideti.

Armas pärastlõuna oli. Armas seltskond oli. Ja eks see koht jääb natuke nagu rohkem südamesse, kui mõni teine koht, kus ma elanud olen. Ja jalutamine tuleb ka aina rohkem ja rohkem kasuks mulle ju.

Täna õhtul läheme sünnipäevale.

Kodus olemine mõjub kohati imelikult. Võib olla see polegi kodus olemine tegelikult, vaid see põhjus, miks ma kodus olen. Muudab kuidagi osaliselt nostalgiliseks, osaliselt hoopis ülitoimekaks, naljakad huvid on tekkinud. Varem oli lihtne - töö, töö, töö, sinna vahele kool ja siis lõpuks kodused toimetused. Nüüd tunnen huvi käsitöö vastu näiteks. Ma tõsimeeli mõtlen omale õmblusmasina soetamise peale, kuigi ma ilmselt istusin 15 aastat tagasi viimati õmblusmasina taga mingi käsitöö tunni raames ja sealt tuli välja käkk. Ja uurin netist erinevaid heegeldamise- ja kudumiselehti. Et ise teha tekikott, õhuketekk, müts ja sokid või muud sellist. Andmata endale aru, et ma ei oska neid teha ja käsitöö tunnis olin ma pigem ebaõnnestuja. Aga ahvatleb noh.

Või teine asi, mis ei anna rahu - tahaks jubedalt fotosid sorteerida. Digifotograafia pakub loomulikult meeletult võimalusi, kuid olgem ausad, meie fotod on vist neljas erinevas arvutis ja mitmel plaadil ja mul on ülevaade kadunud. Viimati printisime välja pulmapilte ja nüüd tunnengi, et tahaks veel pilte sorteerida ja valiku teha ja ühe hunniku välja lasta, et siis ilusad albumid teha. Kui ma seda siia kirjutan, siis kõlab see nagu ajast ja arust plaan - kes see siis enam välja prindib pilte, aga vot tahaks.

Ja siis toimetused, mis enne olid pigem kohustused, nagu pesupesemine ja triikimine ja koristamine, on ka kuidagi teise tähenduse saanud. Ma ei naudi neid loomulikult, aga see pole ka enam nii vastumeelne, vaid on lihtsalt teise tähenduse saanud. Üleüldine meeleolu on õrn - mitte melanhoolne, kurb ja depressiivne, vaid habras ja ehk pühalik?

Töökaaslased käisid meil külas. Suur osa oli neist olid kohal ja meile vähemalt õhtu meeldis, loodetavasti neile ka. Mul puudus võimalus jätta keskusega nägemiseni, kui puhkama jäin, seda enam, et ma olen tegelikult ikka iga nädal seal käinud ja koguaeg rõhutanud, et ma tulen ja teen oma asju. Nii ma kõndisingi juunikuus oma viimasel tööpäeval uksest välja nagu igal teisel reedel ja seesmiselt olin pisut kurb. See kogunemine andis võimaluse heastada midagi, mis kripeldas. Väga tabavalt oli juubilari meeles peetud - kingapoe kinkekaart sellise summa ulatuses ei saanud valesse kohta minna. Et nad ikka tunnevad mind küll..

Sünnipäeval võtsin vastu sugulasi ja Katsi koos pisipojaga. Minu kingitus, mis valmis Priidu ja ta isa käe läbi mu akna all nädala jooksul ja millest ei saanud täpselt aru mis selles tuleb, näeb välja midagi sellist. Aga katus on peal. Kui ma enne netis istumiseks pidin ebamugavalt aknal kõõluma, sest mul tuppa wifi ei levi, siis nüüd istun oma mugaval kiigel, lasen päikesel end silitada ja teen vajalikke ja mitte vajalikke asju. Sünnipäev läks ise nii rahulikult, kui üks tavaline 25. juubel vist kunagi kellegil ei lähe. Aga mis seal salata, ma võin ju öelda küll, et lapseootus on möödunud roosalt ja lahedalt, aga ikka selg väsib ja kaua ei saa istuda ja kaua ei saa seista ja köögis toimetamine, mida ma siiani nii väga nautisin, on natuke kurnav. Selleks ajaks, kui laud on kaetud ja külalised istet võtnud, tahaks diivanile visata ja selga puhata. Seega, mulle väga sobis, et pidu ei läinud pikale.

Järgmine pidustus on laupäeval, mil võõrustame oma sõpruskonda, keda ikka korra aastas püüame näha. Eks näis kuidas see välja kukub.

Hakkasin mõtlema, et olen kodus nüüd juba üheksandat nädalat ja ma ei ole mitte ühelgi nädalal puhanud. Kogu aeg on mingi tööasi käsil, mingi aruandlus, mingid kirjad ja asjad, iga nädal peaaegu olen käinud tööl korra-kaks ja koguaeg telefonitsi kättesaadav. Võib olla see ka väsitab natuke, et ma ei olegi veel puhanud. Priidul on viimane nädal puhkust ja põhimõtteliselt on ta teinud oma läpaka lahti vaid selleks, et fotosid sinna panna, muul ajal toimetab maja kallal ja see vist ongi tema jaoks puhkus. Mõtlesin täna hommikul, et see on viimane Priidu puhkuse nädal ka ja püüan sellest temaga koos viimast võtta ja mitte tööd teha. Nagunii augustis, kui kõik tööl on, on asjad teisti jälle. Ja muidu ma ei puhkagi suvel välja. Võib olla see polegi lapseootus, mis mind kurnab, vaid tavaline puhkuse vajadus. Proovin ja vaatan, mis saab.

Alustuseks oli meil eelmisel nädalal üks väga ebameeldiv 24 tundi. Ma arvan, et julgelt viimase poolaasta ebameeldivaim.

Algas see sellega, et mul kukkus kohvimasin maha. Iseenesest pole midagi, aga kui sa mõtled, et võiks hakata harjutama kokkuhoidlikumalt elama, siis katki läinud kohvimasin ei ole hea uudis. Aga noh, natuke kurvastasime ja siis lohutasime, et nagunii oleks pidanud kunagi suurema ostma, sest meil oli ta selline mini-versioon, millega sai teha kaks tassi kohvi. Läksime linna, ilus päevake oli, ostsime uue kohvimasina muuhulgas ja kõik tundus pilvitu.

Kui kodu poole sõitsime, siis läks auto katki. Hiljem, kui autoga paranduses käisime, selgus, et polnudki midagi hullu, aga see hääl, mida meie autoke tegi, oli üsna kole ning murettekitav. Ja katkine auto tähendab ka tavaliselt lisa väljaminekuid, mis ajas ka meele mõruks.

Kodus selgus tõsiasi, et meie eelmisel päeval tööle hakanud veesüsteem, tänu millele ma sain toas sooja vee saatel nõusid pesta, oli kuidagi kusagilt järgi andnud ja meie kaev oli tühjaks saanud ja vesi oli kaevu ja maja vahele ära kadunud. Oh neid pisaraid siis. Kõik tundus mustemast mustem. Tundus maailma lootusetu see probleem ära lahendada ja me suutsime üksteise võidu koledaid tuleviku stsenaariumeid välja mõelda. Sest kohe alguses ei saanud ju aru ka, miks kaev tühi, mistõttu teadmatusest mõtlesime asja veel koledamaks.

Ja kui ma veel avastasin, et mind väikest ja lapseootel ning täiesti vaktsineerimata tegelast on hammustanud jalast puuk, siis ei olnud enam murel otsa ega äärt. Võtsin aga diivanil istet ja jäin ootama, kust otsast järgmine pauk tuleb. Katkine kohvimasin tundus selle kõige kõrval nii tühine, et häbi hakkas. Auto katki, veesüsteem katki, mida olin kuu aega pingsalt oodanud ja nüüd veel puuk ka. Enda tervise pärast polnud üldse muret, pigem ikka kellegi nõrgema pärast.

Kõigepealt lahenes kohvimasin, koos lisakulutustega. Siis lahenes veesüsteem, sest peale terve pika päeva pikkust otsimist mööda õue taga, kus võiks viga olla, leiti katkine koht üles ja parandati ära. Siis selgus, et autoga on kuki-muki, mis kerge lahendada ja lisakulutusi ei tulnud. Ja siis tundub hetkel, et puuk mulle liiga ei teinud (nädal on möödas, hammustuse koht on tagasi tõmmanud ja kaebusi pole) ja rasedust ei pidanud ta nagunii mõjutama, seega varsti võib olla lakkan muretsemast ka. Aga ei luba seda. Arst palus mul veel end jälgida igaksjuhuks ikkagi.

Sellised 24 tundi olid siis meil. Vürtsikad igaljuhul.

Mõned päevad tagasi käisime Palmse mõisas „Täiskuu 2“ etendust vaatamas. Eelmisel aastal vaatasime selle nö esimest osa, tegelikult ei olnud sel aastal tegemist teise osaga, vaid pigem täiendatud versiooniga. See on täpselt selline mõnus vabaõhu etendus, et kui sul on olnud seljataga pingelised 24 tundi, siis lähed vaatad seda ja saad palju palju naerda. Kerge jälgida ja lihtne mõista, pingutama ei pea. Näitlejad tegid endiselt kõik väga head rollid ja mulle meeldis igaljuhul. Ilm oli ka meie poolt, terve päeva kallas ja isegi kui Palmse poole sõitsime, siis kallas. Ja natuke sadas seal ka, et saime keebid välja võtta, siis aga tuli päike ja läks soojaks ja ilusaks õhtuks.

Ja eile oli meil taaskord pulma-aastapäev, mida tähistasime nii nagu eelmisel aastal enamvähem, aga millest ma ei räägi. Ning lõpetuseks, me oleme valmis külalisi vastu võtma meie uues kodus ja start peaks alguse saama sel neljapäeval koos keskuse rahvaga, kes pole küll veel suurt entusiasimi üles näidanud tuleku osas. No natuke on aega, ma ei ole veel kärsitu.

Tegelikult lõpetuseks on see, et metsas on sel aastal kukeseeni, mustikaid, vaarikaid ja metsmaasikaid. Kõik puha minu lemmikud.

Ja mis peamine, ma vaatan praegu aknast välja ja Priit koos isaga meisterdab mulle sünnipäeva kingitust. Ma ei saa veel aru, mis see on. See oleks natuke nagu kiik ja natuke nagu aiamööbel, aga pead ei julge anda. Kõik salatsevad ja valetavad, et teevad liivakasti. Nii põnev ☺